ELAS KORD AMMU, ammu üks valgustatud meister, kes oli ka väga jõukas pereinimene ja mitme vabriku omanik. Ühel päeval lonkis ta oma ustava õpilasega muretult läbi mingi kauge ja tolmuse küla, kuni nad jõudsid poe juurde, kus oli välja pandud antiikesemed, pudi-padi ja igasuguseid asju. Poe aknal oli täiesti ootamatu ese, mis sundis meistri peatuma ja lähemalt vaatama. See oli portselanist teetass, mis asetses täiesti omaette, ja kui meister terasemalt piidles, sai ta aru, et siin oli just seesama väga haruldane, hinnaline teetass, mida ta oli kolmkümmend aastat otsinud. Tal oli üksteist tassi ja nüüd oli ta viimaks leidnud selle ühe, mis teinuks täiuslikuks tema hindamatu serviisi, ainulaadse omasuguste seas, mida oli edasi pärandatud vana aja radžadelt.

Ta oli oma suurest õnnest elevil ja tundis, et arm oli talle sel heasoovlikul päeval naeratanud, sest kolmkümmend aastat on ühe tassi otsimiseks pikk aeg.

Nüüd märkas poepidaja, kes seisis varjus, valgustatud meistrit akent silmitsemas ja tal hüppas süda kurku: „Mu jumal! Ta on viimaks tulnud! Täna on minu õnnepäev. Igaüks teab, et see meister on väga jõukas mees. Pärast kolmekümmet aastat võime naisega ometi kord töötamise jätta. Siin on see üks teetass, mida tal on vaja, et kõige haruldasem serviis maailmas täiuslikuks saaks… Me ajame selle asja joonde!“ juubeldas ta huuli limpsides ja käsi hõõrudes.

Rõõmutsedes käskis ta naisel kööki peitu minna. Jumalad olid nendele naeratanud ja viimaks võisid nad poe kinni panna ja minna pikale palverännakule pühasse Varanasi linna. Nad võiksid elada nagu kuningad ega vajaks enam kunagi midagi.

Tõtates meistrit tervitama, avas poepidaja ukse ning kutsus sügava kummarduse ja käeviipega meistri ja tema õpilase sisse. Ta manas näole kõige meelitavama naeratuse ja ütles lipitsedes: „Namasté, swamji. Kuidas ma saan sind aidata?“

Meister seletas lahkelt, et teda huvitab tass aknal. „Aa, jaa,“ vastas poepidaja „see on ülihinnaline asi. Võib-olla sa tead, et see on maailmas omasuguste seas kõige haruldasem. See kuulub kaheteistkümnest tassist koosnevasse serviisi ja on viimane.“

„Jah,“ütles meister, „ma tunnen seda serviisi väga hästi. See on minu lemmik. Ma tahaksin selle tassi osta. Mis on sinu hind?“

Poepidajal läks suu kuivaks ja süda hakkas peksma. Ta mõtles: „See swamji teab tassi haruldast unikaalsust. Ta maksab, mida ma vaid ütlen,“ ja hetke ärevusest nimetas ta astronoomilise summa.

Niisugust hinda kuuldes vastas meister lihtsalt: „Mul on kahju, lahke härra, aga mina maksan ainult selle summa,“ ning nimetas helde ja väärika hinna. „See on õiglane hind.“

Poepidaja oli jahmunud. Ta oli arvanud, et asi läheb libedamalt, lõppude lõpuks pole ju valgustatud meister mõni kalakaupmees, kes turul tingib. Rööpast välja lööduna, kuigi mitte päriselt julgust kaotanud, laskis poepidaja hinna poole võrra alla, seletades meistrile, missugune kaotus see temale on, korrutades kogu aeg, et tass on omasugustest ainuke järelejäänud.

Meister tunnistas, et tõepoolest on lugu nii. Tass oli asendamatu – kõige haruldasem, mis saada, ja teatas lihtsalt, et ta maksab ainult selle hinna, mida oli alguses pakkunud. „See on õiglane hind.“

Lõplikult segadusse aetud poepidaja hakkas sisemiselt rabelema: „Olgu, olgu, see meister tahab tingida: ma lasen hinna veel poole võrra alla, kogu lugu. Ma lõpetan ikkagi rikka mehena,“ ütles ta endale.

Ebaleva naeratusega, leidmata ühtki sobilikku ettekäänet, lausus ta: „Swamji, sa tingid tõesti karmilt. Hüva. Las ma ütlen sulle, mida ma teen. Ma lasen hinna veel poole võrra alla, aga siis on kõik – see on minu lõplik pakkumine.“

Meistri nägu muutus natuke kurvaks ja ta vastas vaiksel häälel: „Mul on kahju, härra. Sa vist ei saanud minust aru. Ma maksan ainult selle hinna. See on õiglane hind.“

Ta viipas oma jüngrile, et on aeg minema hakata, kummardas poepidajale ja sammus vaikselt uksest välja.

Kui nad olid kõigest viiskümmend sammu teed mööda edasi kõndinud, kuulsid nad, et keegi hõikab neid, ja kui nad ümber pöörasid, nägid nad poepidajat, kes neile järele jooksis ning anus hingetuna: „Swamji, swamji, tule tagasi, palun tule tagasi… Sa võid saada tassi oma pakutud hinnaga.“

Niisiis läksid nad tagasi poodi ja tegid tehingu päris sõbralikult. Muidugi teadis poepidaja endamisi, et nad on naisega terveks eluks kindlustatud. Ka meister teadis seda, ja mõlemad olid väga rahul.

Kuni tehingut lõpetati ja tassi sisse pakiti, märkas jünger seinal, otse poepidaja pea kohal, toredat saablit. Ta ei saanud silmi mõõgalt ära – see oli kõige keerukamalt kaunistatud mõõk, mida ta eales näinud, sealjuures võimas ja vägev. Kui ta silmad ära pööras, leidis ta, et tema pilku kisub pidevalt tagasi mõõga poole. Mõõk oleks teda nagu hüpnotiseerinud.

Ta mõtles: „Ma pean selle saama. Ma panen sellele nimeks „minu tõeline mõõk“. See saab minu majas aukoha, otse altari kohal. Ma pole veel kunagi nii kaunist mõõka näinud. Ma lihtsalt pean selle saama.“

„Ma olen mõõduka sissetulekuga mees,“arutles ta, „aga ma teen täpselt sama, mida meistergi, võib-olla saan selle kõvasti alandatud hinnaga.“

Nõnda siis, püüdes paista väga tagasihoidlikuna ja vähe huvitatuna, viipas õpilane hooletult mõõga poole seinal ja ütles poepidajale: „Sul on seal kaunis mõõk. Mitte et mul sellest palju kasu oleks, aga ma tahaksin teada, mida sa küsid.“

Poepidaja vaatas jüngrile tervalt silma. Ta oli kaval mees ja kuigi ta elas silmapaistmatut elu, ei meeldinud talle, kui temaga mängiti. Teesklusest jäi talle halb maitse suhu. Sellegipoolest, olles mõnusas tujus, kuna oli teinud oma elu parima tehingu, otsustas ta olla helde ja nimetas ainult pisut paisutatud hinna.

Jünger teeskles ehmatust ja ütles: „Ei, lahke härra, ma maksan ainult selle hinna. See on õiglane hind,“imiteerides täpipealt oma meistrit.

Poepidaja, alati rõõmuga valmis kauplema, sest nõnda ju seda mängu mängitakse, laskis poole hinnast alla.

Jünger teeskles ehmatust ja ütles: „Ei, härra. Ma maksan ainult selle hinna. See on õiglane hind.“ Ja poepidaja laskis jälle hinda alla.

Viimaks kehitas jünger õlgu ja ütles: „ Sa vist ei saanud aru, härra…ma ostan mõõga ainult selle hinnaga. See on õiglane hind.“Ja kuna tema meister oli oma asjaajamised lõpetanud, astusid nad vaikselt poest välja.

Kui nad olid viiskümmend sammu teed mööda edasi kõndinud, vaatas jünger tagasi, et näha, kas poepidaja on neile järele tulnud, aga ei, uks jäi suletuks. Vaikuses jätkasid nad meistriga kõndimist, kusjuures jünger aeg-ajalt üle õla piilus, olles täiesti pahviks löödud, et poepidaja ei olnud neile jooksuga järgnenud. Ta oli teinud kõik, mida tema meistergi. Miks sellest abi ei olnud?

Kui nad miili jagu maad kaugemal peatusid, et juua, hakkas jünger viimaks rääkima. „Meister, miks ei ole poepidaja minule järele jooksnud nõnda nagu sinule?“ Meister, vähese jutuga mees, vaikis.

„Aga miks ta meile järele ei tulnud?“ käis jünger peale. Viimaks hakkas meister rääkima. „Kas sa ikka veel ihkad seda mõõka?“

„Oo jaa, meister,“ vastas jünger, „muidugi ihkan.“ „See poepidaja haistab sinu iha. Ta teab, et sa himustad seda mõõka ja teab ka seda, et kui ta homme hommikul poe avab, oled sina esimene ostja ja võtad selle mõõga tema hinnaga.“

Jünger oli veidi aega vakka ja seedis neid sõnu, siis küsis pahuralt: „Aga, meister, kas ka mitte sina ei ihanud seda teetassi? Sa otsisid seda üle kolmekümne aasta. Kas sa ei ihaldanud oma serviisi täielikuks teha?“

Meister vaikis ja sellest vaikimisest taipas õpilane, et muidugi ei olnud meister himustanud tühipaljast tassi. Pisut häbenedes, et ta oli nii jultunult oletanud, nagu võiks meister midagi himustada, küsis ta alandlikult: „Aga mis on sinu saladus, meister?“

Ja meister vastas tasa: „Ta tuli mulle järele, sest teadis, et ma mõtlesin tõesti tõsiselt, kui ütlesin, et ostan selle õiglase hinnaga – ma ei olnud selle küljes kinni. Sinu puhul võis ta haista sinu himu ja ta teab, et sa tuled tagasi.“ „Aga kuidas sa saad mitte ihaldada tassi, mis teeb sinu haruldasima serviisi täielikuks?“

„Las ma ütlen sulle oma saladuse,“vastas meister. „Igal õhtul, enne kui heidan magama, laskun ma põlvili ja tänan kogu südamest Jumalat kõigi päeva õnnistuste eest. Ja siis pakun ma kogu hingest Jumalale kõik, mis mulle kallis. Oma vabrikud, oma ašrami, oma kodu. Ma pakun temale oma õpilased, sõbrad ja isegi oma kalli naise ja kuldaväärt lapsed – vaimusilmas näen ma, et vabrikud ja ašram on maha põlenud. Näen, et minult võetakse mu perekond ja mu armsad ning nad puhkavad Jumala kätes. Ja kui mu palve on lõppenud, heidan ma vaese mehena magama.

Kui ma ärkan, vaatan ma enda ümber, et tervitada värsket, uut päeva, ja näen, et Jumala arm ümbritseb mind ikka veel. Ning ma laskun ülevoolavas tänutundes põlvili ja tänan Jumalat kogu südamest, et ta on veel üheks päevaks mind nende hindamatute andidega õnnistanud. Ma saan aru, et ma olen ainult tema vara haldaja. Need annid ei ole kunagi minu omad olundki. Nad on alati olnud ainult laenuks antud. Kõik on laenuks antud.“

Ärka sinagi igal hommikul, süda täis tänutunnet, et mind on veel üheks päevaks õnnistatud. See paneb teistmoodi nägema oma suhteid lähedaste ja teiste inimestega ning kõik sinu ümber hakkab tunduma erilisena.

Inimesed, asjad ja elustiil tulevad ja lähevad. Kuid sinu sees olev armastus ja tänulikkus on lakkamatu.

Vaata, kuidas saab Rännaku Intensiivesminar muuta sinu elu.