Vahel on nii, et julgeksime päriselt andestada, on vaja hoopis kõigepealt õppida andma endale mõistmine, mis lapsena puudu jäi…
Igal hetkel, kui me terveneme vanast valust, kui meis tekib loomulik andestus – on sellele eelnenud sügavam mõistmine. Mõistmine ei sünni tavaliselt üleöö. See avaneb kiht-kihilt. Iga kihiga rohkem kontakti luues endaga – märkame, aktsepteerime ja teadvustame oma varjupoolt, kaitseid ja “veakesi”.
Kui me õpime neid aspekte endas nägema hinnaguvaba vaatlejana, tekib mõistmine. Mõistmine toob andestuse. Mõistmine toob rahu. Läbi selle me avastame, et rahu on alati siin olnud. Nii nagu ookenis on tõusud ja mõõnad, lained kerkivad ja langevad. Ent ookean jääb alati ookeaniks. Kõigutamatu rahu on see, mis hoovuste all jääb alati muutumatuks.
Rännaku protsessid viivad meid sellesse sügavasse rahusse ja vabadusse – iseenda loomuliku kergusega kohtuma. Selles kohas vaatame oma elukogemusi hoopis uutmoodi. Tekib sügavam mõistmine, miks kõik on nii nagu on.
Kuid selleks, et see saaks juhtuda, on meil vaja leida tahe ja sellega koos tsipake julgust – julgust lubada endal tõeliselt tunda neid valupunkte, mida keha ja alateadvus pinnale toovad.
On teemasid meie elus, mis ei ole ühe protsessiga lahendatavad küsimused. Kui sinu lapsepõlve haav on “ma ei ole nähtud, kuuldud, mõistetud”, siis tihti on esmane koht õppida iseennast tõeliselt kuulama ja nägema. Muutus tuleb, kui õpime olema oma sisemisele lapsele armastav kuulaja – ema ja isa, kes pakub turvatunnet ja hoolitsust.
Teine väga oluline koht rännakus on see, et me õpime uuesti oma emotsioone kogema – nii nagu lapsed seda teevad – lubades emotsioonidel üles kerkida ja neid tõeliselt tundes.
Kui emotsioonid on lõpuni vastu võetud, sulavad ja hajuvad need ühel hetkel loomulikult, nii nagu lained, mis tõusevad ja langevad pingutuseta.
Niiviisi samm-sammult saavad sinu psüühika erinevad aspektid – sisemine laps, noorem mina – lõpuks kogeda turvalisust ja mõistmist. Nii hakkab Sinu süda uuesti avanema. Võibolla see ei juhtu ühekorraga, vaid kiht-kihilt: üks killuke andestust täna, teine homme, kolmas järgmisel korral. Iga korraga lähemale vabadusele.
Minu kogemus oli… et mul tuli oma emaga jõuda ikka ja jälle uue andestuse kihini. Kuni ühel hetkel avastasin, et tema kõrval olles ma enam ei näinud teda läbi mineviku traumade. Ühel hetkel ma nägin teda vahetult, värskena. Nägin teda inimesena, kes andis oma parima, nende oskuste ja teadmistega, mis tal tollel ajal oli. Kui seda endas märkasin, teadsin, et kaitse ja valu on läinud – on jäänud vaid armastus.
Just sellised hetked on elu suurimad kingitused.
Kui anname endale võimaluse, siis sisetöö endaga vabastab meid mineviku painest, avab südame ja toob lähedust nii iseendaga kui ka nendega, keda armastame.
✨ Kui tunned, et soovid ka sügavamat kontakti ja mõistmist kogeda, siis oled südamest oodatud Rännaku veebiseminarile 10.–12. oktoobril.
Rännaku veebiseminar on võimalus astuda samm enda sisse, õppida märkama ja tervendama neid kihte, mis ootavad mõistmist – leides sealt vabaduse, kerguse ja südame, mis oskab taas avaneda.
Armastusega,
Irene Kaljuste
Rännaku Eesti promootor
