KOOS HIRMUST ÜLE | Kust hirmud tulevad ja kuidas need meie sisse saavad?

“Selleks, et hirmu teema enda jaoks lahendada, on vaja hakata oma hirmudele sügavamalt otsa vaatama ja mõista, kust need on alguse saanud. Hirm tõuseb ja langeb, kuid jälitab meid aktiivselt nii kaua kuni jääme seisma ja tunneme selle täies ulatuses läbi. Me võime terve elu põgeneda hirmude eest ja avastada ühel hetkel, et kui lubame endal seda täie teadlikkuse ja kohaloluga kogeda, on emotsioon ise kohal maksimaalselt paar minutit. Ja siis ta on läinud. Jättes endast maha kerge ja vaikse tunde. Kui me ei karda enam oma hirme, kukuvad ära ka paljud uskumused, mis toituvad hirmust. Kui me ei karda hirmu tunda, siis on meil vabadus ja elame väga teistmoodi elu. Elame elu, mis on täis kingitusi ja maagiat,” räägib rännakupraktik Irene Kaljuste.

 

Hirme me oma peas ümber ei kujunda. Võime neid ajutiselt leevendada, kui sisestame endale teatuid positiivseid mõtteid.

 

Öeldakse, et hirm on illusioon. Kust hirmud siis tulevad ja kuidas need meie sisse saavad?

Kui me räägime hirmudest, mille on loonud meie mõtted, siis väga tihti pole need põhjendatud. Nad baseeruvad meie mineviku kogemustel. Samas on olemas reaalsed ohtlikud olukorrad, kus ohutunne päästab meie elu ja tervise. Tänases maailmas aga oleme pidevas vähem või rohkem teadvustatud hirmus, sest oleme kaotanud kontakti oma algse olemusega. Kontakti puudumine sellega, kes me oleme, teeb meid haavatavaks ümbritseva keskkonna ja meedia poolt tulevate sisendite suhtes.

Kui me ei tea, kes me oleme, siis püüame olla kellegi moodi, saavutada ja teha asju, mida peame edu ja õnne määrajateks. Sest kusagil keegi on meile nii öelnud. Sügaval sees aga närib hirm, et me ei sobitu. Meid on kasvatatud olema kuulekad ja vastama ootustele, paraku aga väga tihti iseenda unikaalsuse kaotamise hinnaga. Kui ma olen enda tegeliku algse olemusega kaotanud kontakti, siis ma otsin seda “õiget olemise viisi” välisest maailmast ja alateadlikult kardan, et äkki ma ei saa selle kuvandi loomisega piisavalt hästi hakkama. See aga on pideva näriva ebapiisavuse tunde allikas. Kui meie identiteet toetub valdavalt sellele, kuidas välismaailm meid nägema peaks, siis me elamegi pidevas hirmu seisundis. Ühel hetkel tunneme end aga tühjana, pinges, koormatuna ja ei jaksa lihtsalt enam püüelda.

Tegelikult on selline kriis väga hea. Sest siin tekivad meis äratavad küsimused. Meis tekib küsimus, et mis on selle kõige mõte? Kes ma olen? Miks ma olen? Ja mida kuradit ma siin üldse teen? Nendele küsimustele vastuste otsimine endas viib meid lõpuks sellest ringist välja.

Hirm on mõnes mõttes ka põgenemine. Inimene põgeneb selle eest, et ta ei taha võtta täit vastutust oma elu eest. Kas see vastab tõele?

Hirm on kaitsereaktsioon. Kui ma usun mingit hirmutavat mõtet, püüan automaatselt seda vältida. Selline meie meel on. Vältimine on vastutusest kõrvale hiilimine. Samas, kui põgenemine on automaatne ehk alateadlik, siis ei saa me tihti arugi, et põgeneme ja seega justkui puudub üldse valiku võimalus.

 

Vahel on hirm valu kogemise ees nii kõikehõlmav, et me blokeerime endas võimaluse näha, et on olemas ka teine tee.

 

Vastutuse võtmine võib olla vabalt inimese kõige suurem hirm. Igal juhul tee välja eeldab teatavat julgust otsa vaadata sellele, mis see tegelikult on, mille eest kogu selle aja jooksnud olen.

Mulle näib, et enamasti jõuame sellesse punkti siis, kui eluenergia hakkab drastiliselt kahanema pidevas stressis olemisest. Meil pole enam jõudu põgeneda. Kui nüüd ka ei julge avada oma hirmude laegast, siis hakkame otsima abi. Halvimal juhul alkoholist, mõnuainetest, parimal juhul teraapiast, mis aitab meil oma hirmudega tegeleda.

Milline on sellise inimese suhtumine ja mõtteviis, kes on enda elu eest täielikult vastutuse võtnud?

Eksimine on inimlik ja enda elu eest vastutust võttev inimene teab seda. Ta oskab endale andeks anda ja andeks paluda ka teiselt. Ta julgeb tunnistada oma vigu ja eksimusi. Ta teab, et ta on elukestval teekonnal. Ta on kaastundlik. Ta teab, et tema mõtted ja tunded on tema isiklik vastutus, need pole kellegi teise “süü”. Inimene, kes võtab teadlikult vastutust, ei kurda, ei kiru, ei süüdista. Ta teab, et kõik, mida ta oma elus kogeb, on tema enda looming ja tema asi on teha, mis vaja, et enda pilti kujundada nii, et see sobiks.

Hirmudest lahti saamine on harjutamise ja enesedistsipliini küsimus. Kuidas endas enesedistsipliini tugevdada?

Hirm tuleb ja läheb. Seda võib vaadelda ka, kui keha keemilist reaktsiooni. Või kes ütleb, et see on hirm, mida hetkel koged? Kui sa ei pane sellele aistingule enda kehas silti külge, siis võid seda kogeda ka kui intensiivne energia või hoopis suur erutuse tunne.

Luba kõikidel energiatel oma kehas toimetada, on see siis hirm, viha, kurbus, rõõm, armastus või julgus. Võta neid kui ookeani laineid, mis tulevad ja lähevad. Jää lihtsalt kohale ja märka, kes on see, kes neid laineid kogeb?

Kui sa teed õiget asja ja järgned enda südame kutsele, siis enesedistsipliin ilmneb sinus loomulikult. Probleemi koht on see, kui me ei oska oma hirmudega toime tulla ja kipume enda südamesoove saboteerima. Seega ole lapsemeelselt uudishimulik oma hirmude suhtes.

 

Hirmudest pole vaja lahti saada, neid tasub hoopis tundma õppida. Sedasi avastame, et hirmul on küll suured silmad, aga ta pole üldse ohtlik.

 

Saa teadlikuks, mis sind tagasi hoiab ja kas need on üldse reaalsed asjad või puhtalt meele lõksud. Me kardame kõige enam olla suurepärased omal alal, kuigi me unistame sellest. Aga julgust jääb väheks. Sest see on tundmatus ja tundmatus hirmutab. Selles võib olla läbikukkumist. Eemale lükkamist. Haiget saamist. See eeldab meilt pidevalt vastutuse võtmist. Aga suurema tõenäosusega on see teekond siiski ka täidetud rõõmu, põnevuse ja elujõuga. Seega parim viis enesedistsipliini tugevdada on märgata kohe, kui vaiksed sabotöörid pead tõstavad. Pane need kohe luubi alla ja sa märkad, et enamasti pole neil mingit alust.

Kuidas hirmudest vabaneda?

Märka, kus oma kehas sa hirmu koged, kui see ärevuse, pinge või ebamugavustundena ilmneb. Teadvusta, et see on hirm. Ütle see välja iseendale või teisele. Luba endale haavatavust. Keera vint üle ja küsi endalt: mis on kõige hirmutavam asi, mis saab juhtuda? Küsi seda iga pinnale kerkinud vastuse puhul uuesti, kuniks pole enam midagi, mis saaks veel hirmsam olla. Mis siis järele jääb? See ongi kogu tõde selle kohta, mis reaalselt meie hirmu taga on. Seal pole mitte midagi. Siin me taipame, et meie hirm on illusioon. Ja see võib päris vabastav ja naljakas taipamine olla.

Nii et mõistus on see, mis meile kõiki lugusid, ka hirmujutte jutustab. Kuulata pigem mõistust või sisetunnet?

Sisetunne ehk intuitsioon tuleb tavaliselt rahukohast. Siin pole lõputut meele vatramist, kahtlusi ja analüüsi. Siin on selge jah või ei. Kas me oleme valmis seda kuulama? Kui jah, siis suurepärane, sest see juhib meid sinna, kuhu meil päriselt vaja jõuda on. See on otsetee. Kuigi ka mõistuse hääl viib kohale. Küsimus on lihtsalt, kui kaua me katseeksituseteel peame liikuma.

Mõistus on kõige liikuvam, vilkam osa meist. Siin on kõik sõltuvalt sissetulevast uuest teabest pidevalt muutuv. Selle najale toetumine on üsna pingeline ja väsitav. Kui oskame kasutada mõistust sisehääle abivahendina, et valiku tegemisel tegevuskava paika saada, oleme heas kohas. Kui me otsime vastust suunale elus, siis kuula keha.

 

Keha on hinge baromeeter.

 

Kerge ja neutraalne tunne kehas tähendab, et liigud õiges suunas. Kui kehas on pinge, siis tasub vaadata, mida sul selle olukorra kohta veel on vaja taibata enne otsustamist.

Milliste nippidega mõistust vaigistada?

Minu kogemusel on mõistuse vaigistamine kõige lihtsam, kui ma vaigistan pinged kehas. Pingeid tekitavad meile kogunenud emotsioonid. Allasurutud ja kuhjunud emotsioonid. Nende teadvustamine ja läbi tunnetamine automaatselt rahustab meele.

 

Emotsioonid on nagu kütus mõistusele: mida rohkem teadvustamata emotsioone, seda ärevam meel.

 

Seega istu maha ja vii mõistuse tähelepanu kehale: mida keha tunneb? Kus kehas on pinge? Mis emotsioonid seda pinget põhjustavad? Kasuta neid küsimusi, et suhelda kehaga ja vabastada sealt see, mis ärritab meelt. Piisavalt uurides ennast, avastad, et mõistus rahuneb iseenesest. Oluline siinjuures on, et jääksid keha tunnetamise juurde. Me kipume tahtma rännata jumal teab kuhu, käia kõik universumid läbi ja luua terveid maailmu oma meeles ja nimetame seda meditatsiooniks. Meditatsiooni eesmärk ei ole siiski visuaalide loomine ja nende imetlemine, vaid täielikku kohalollu ja vaikusesse jõudmine.

Kuidas aitab rännakumeetod hirmudest vabaneda?

Rännakumeetod kutsub sind lõpetama põgenemist hirmude eest. Mis siis, kui sa laseksid kõikidel hirmudel end kätte saada? Kõlab võib-olla hirmutavalt, aga tegelikkuses on tee välja hoopis liikumine sissepoole, emotsiooni sisse. Otse oma hirmu keskmesse. Seda tehes emotsioon lahustub ise. Meil ei ole vaja seda “vabastada”.

 

Meie emotsioonid on nagu väikesed lapsed, nad tahavad tähelepanu.

 

Tähelepanu aga vallandab automaatselt emotsiooni vabanemise. “Sa oled mind märganud, ma ei pea sind enam kinni hoidma”.

Kus on inimene peale rännakumeetodi kogemist mõnest suurest hirmust vabanenud?

Minu isiklik näide on näiteks avaliku esinemise hirm. Võiks öelda, et mul oli lausa paaniline hirm igasuguse avalikult nähtaval olemise ees. Tänu rännakumeetodi oskustele oskan kergusega oma hirmu märgata ja seeläbi sellest kergusega läbi minna. Hirm ei hirmuta mind enam. Tänu sellele pole see ka nii kõikehõlmav, vaid pigem kerge kirvendus kehas. Tean ka inimesi, kes on näiteks vabanenud ämbliku foobiatest, sügavas vees ujumise hirmust, lennuhirmust jne. Olen rännanud ka inimestega, kellel on jäänud väga vähe elada. Rännak on aidanud neil vabaneda surma hirmust ja leida rahu.

Rännakumeetodit saab ka lastele teha. Milliseid koduseid harjutusi saab koos lapsega teha, vähendamaks tema hirmu näiteks pimeduse ees?

Soovitan kindlasti lugeda Brandon Baysi raamatut “Laste rännak”. Lasterännakut saab kasutada mänguliselt. Lapsele rännaku tegemine on 15-30 minutit kestev protsess. Julge ise olla laps ja neljakäpukile maha laskuda lugu jutustades. Ehedus tekitab lapses usaldust ja ta tuleb meeleldi muinasjutulise rännakuga kaasa. Niiviisi lahendate koos teda häirinud olukorra hämmastava kergusega. Lapse kaitsemehhanismid ei ole veel nii kinnistunud, seetõttu saab valu kohad väga sujuvalt ja kergelt lahti sõlmida.

Kui tunned endas soovi asuda elumuutvale teekonnale, siis tule Rännaku ONLINE intensiivseminarile 8.-10. aprill 2022. Infot seminari kohta leiad SIIT.

Sinu investeering ja pühendumine tasub kindlasti piirtult ära!

Irene Kaljuste on teadlikult enesearengu teel olnud 15 aastat. Ta on rännakupraktik, seminaride korraldaja ja koolitaja, kel tänaseks rännakumeetodiga 8 aastat kogemust. Lisaks õppinud kundalini jooga treeneriks, ammutanud teadmisi tervisliku toitumise vallas ning läbinud vabastava hingamise terapeudi kolme aastase õppe.

Artikkel esmalt ilmus: Anne & Stiil veebiväljaandes.

Kaanefoto: Ruudu Rahumaru